- Kas soovid, et ma laulaksin sulle ka ühe laulu?
- Jah, jah! — juubeldasid õpilased.
- Noooo! — karjusin ma vaimselt.
See kõlab kummaliselt, kuid just nii see algaski.
Mõnikord võib isegi märkamatu tuuleiil muuta täielikult kogu meie elu ja hävitada meie globaalsed plaanid.Nii juhtus minuga. Neil kuulsusetutel üheksakümnendatel oli minusuguse kõrgharidusega intellektuaali jaoks, kes ei saanud ehitada spekulatiivset äri, tegeleda röövimisega või röövida Nõukogude Liidust päritud rikkust, ainus võimalus elama asuda oli lahkuda mõnda tsiviliseeritud riiki. Ainus asi, mis seisis mu teel välismaa paradiisi, oli minu puudulik inglise keele oskus.
See vajadus viis mind ühte mainekasse kooli. Eraettevõtlus oli just hakanud kasvama, nii et meie väikelinnas oli ainult kaks kooli. Tõsise teadlasena valisin selle, millel oli uuenduslik lähenemine. Autor, kellel oli imeline aktsent ja välismaiste pilootide vestluste pealtkuulamisest saadud teadmised inglise keelest, püüdis meile lauludega grammatikat pähe trummeldada. Ja ma pean ütlema, et see tõesti toimis. Sellest on möödas üle 20 aasta, kuid ma mäletan ikka veel raskeid grammatilisi konstruktsioone või meelde jäänud prepositsioone, mida need laulud mulle pähe panid.
Ta oli väga karismaatiline mees, kellel oli madal hääl, nagu tema muusik ütles, mis "pani mu neerud sügelema". Ja kuna ta oli väga pikk ja pikkade lokkis mustade juustega, siis saate aru, et kõik tüdrukud olid temasse armunud. Ja ta andis oma tunde stiilis "alandav alandamine", sest ta oli iidol, ta võis seda endale lubada ja ilmselt nautis seda täiel rinnal.
Mõnikord läks see alandamine üle igasuguste piiride, näiteks nutsid tüdrukud, sest tollal ei olnud pabersalvrätikuid ja nende taskurätikuid võis lihtsalt väänata. Mäletan üht juhtumit, kus üks õpilane peaaegu minestas tunni ajal. Ta muutus valgeks nagu A4- leht laserprinteri jaoks, ja mina, kes ma tema kõrval istusin, märkasin seda kohe. Ka teistel tekkis paanika, mõned jooksid akent avama, et ta saaks värsket külma õhku sisse hingata, mina jooksin naaberkontorisse küsima, kas neil on midagi tema südame jaoks. Ja nagu mu kolleeg rühmas, kes mängis minu saatuses võtmerolli, märkis kaustiliselt: "Kõik hakkasid paanikasse sattuma ja mässama, ainult dr Vorobjevitš jäi rahulikuks". Loomulikult oli ta lugupeetud mees, tuntud arst selles linnas - eliit (kogu tollane jama, mis tol ajal välja paiskus, meeldis väga sellele sõnale) tuli mainekale kursusele inglise keelt õppima, mitte kellelegi esmaabi andma.
Mõnikord, kui käitusime tunnis hästi, kinkis õpetaja meile kõrgeima auhinnana oma viimase laulu autori versiooni kitarrile, enne kui see läks muusikule töötlemiseks, mille järel see võis tundmatuseni muutuda. Kuna bänd koosnes enamasti tüdrukutest, olid nad nii vaimustuses, et seda on piinlik isegi edasi anda.
Ühel sellisel päeval oli "Suur Mater" suurepärases meeleolus ja laulis oma uut, üsna nukrat laulu. Kõik aplodeerisid metsikult, kuid ta reageeris üsna rahulikult, tavaline asi, ma kirjutan iga päev ühe laulu ja pärast lühikest piinlikku vaikust, kui ta oli valmis meie tundi jätkama, ütles mu bändikaaslane Lada äkki arglikul häälel: "Kas sa tahad, et ma laulaksin sulle ka ühe laulu...".
Kuna ma ei ole kogenud täiskasvanud mees, siis kõigi oma instinktide tasandil tundsin kohe, et see on halvim mõte, mis talle pähe võiks tulla, kuid seda ei olnud võimalik peatada. Sel hetkel nägin, kuidas meie "Suurt Õpetajat" sõna otseses mõttes kõrgepingevooluga läbi löödi. Ta muutus mustaks ja väändus: - Kes julgeb selles klassis veel midagi väita?! - kõneles kogu tema olek. Aga ta ei öelnud midagi valjusti ja andis talle vastumeelselt kitarri. Ja ta laulis...
See hääl ja muusika, see energia, mis temast lähtus, pani mind kivistuma. Ja ta laulis oma laulu sõjast kähiseva häälega. See oli mingi Vysotski naiselikus vormis, nagu oleks ta ise seal olnud ja kõik need õudusunenäod läbi elanud. Pärast vaikuse saabumist ei suutnud ma end liigutada ega öelda ühtegi sõna, ja meie suur õpetaja samuti mitte, ta muutus veelgi mustemaks.
Nagu võite ise arvata, oli pärast seda vahejuhtumit just Lada see, kes sai meie grupis "alandava alandamise" peamiseks objektiks. Ei olnud tähtis, kas ta vastas õigesti, isegi kui ta tegi poole sekundilise pausi, katkestas ta teda ja ütles ebaviisakalt: - Kuidas sa saad nii loll olla? - ja muud taolist. Ülejäänud õpilased võisid pikalt lõõgastuda.
Kõik peale minu. Sageli helistas Lada mulle enne tunde ja ütles nutva häälega, et see on nii raske aine, - ma ei saa millestki aru, ta pühib mind homme lihtsalt ära, palun aidake mind! Sa oled kõige targem selles rühmas. Ja ma olin alati nõus. Me õppisime neid kummalisi aegu, ta ei seletanud meile tegelikult midagi, laulud aitasid meil konstruktsioone õppida, aga miks see vajalik oli ja millist funktsiooni see täitis, seda pidime ise kaevama ja välja mõtlema. Pärast seletasin seda kõike Ladale, joonistasin talle skeeme ja tegime palju harjutusi. Ja temast sai grupi parim õpilane, sest ta sai aru sisust, mitte ei õppinud kõike lihtsalt meelde nagu papagoi. Loomulikult ei päästnud see teda edasisest alandamisest, "suur õpetaja" leidis ikka midagi, mille üle nokkida, kuid mõne aja pärast ei olnud see ei talle ega mulle oluline.
Ja siis lipsas mulle pähe mõte: - Tuleb välja, et "suur õpetaja" ei oska Ladat õpetada, aga mina, sipelgas, näiliselt oskan.....
Кстати, она так же как я после этого стала учителем английского.
Eesti 
Русский